Meie esimeses postituses saate lugeda taaskasutusest, kui meie tuleviku võtmest.
Soovime edaspidi oma blogis pakkuda Teile huvitavat lugemist ning põnevaid nippe, kuidas vanast uus luua.
Taaskasutus- tuleviku võti!
Taaskasutuse puhul jagunevad inimesed
kaheks- ühed, kellele meeldib ning teised, kes ei kanna endas
taaskasutuslike väärtusi. Tänapäeval peatakse taaskasutust meie
tuleviku pääseteeks- tänu sellele hoiame ära keskkonna hävimise
ning liigse tarbimise. Antud artiklis avame peamised küsimused- mis
on taaskasutus ning kuidas sellega alustada.
Mis on taaskasutus?
Taaskasutuseks peetakse eluviisi, mille
korral on esemed või rõivad ringluses- selle asemel, et neid pärast
kandmist ära visata leitakse neile uus otstarve või kandja.
Taaskasutus on jäätmete puhul efektiivne
viis jäätmete vähendamiseks. Uutest materjalidest valmistatud
toote tegemiseks kulub palju rohkem energiat, kui valmistada seda
toodet taaskasutatud materjalist.
Rõivaste ning jalanõude taaskasutus aitab
hoida meie keskkonda liigse tarbimise eest.
Taaskasutuse ajalugu ulatub juba 400 aastasse eKr. Sajandeid on
olnud kasutusel materjalide ümbertöötlus.
1813. aastal leiutas
Benjamin
Law meetodi kaltsude kasutamiseks
tekstiilitööstuse
lähteainena. Seetõttu hakkasid tegutsema kaltsukaupmehed, kes
ostsid rahvalt kokku vanu riideid.
Aastaid tagasi pöörati taaskasutusele rõhku majanduslikel
põhjustel, aga nüüd on saanud rohketest jäätmetest globaalne
probleem.
Kuidas mõjuvad rõivad keskkonnale?
Meil on raske mõista, et rõivaste kandmine
võiks mõjutada kuidagi meie keskkonda. Tegelikult mõjutavad meie
rõivad nii keskkonda ning maailma.
Energiakulu
Suurbritannias läbiviidud uuring näitas, et tavaline T-särk
kulutab oma eluajal 60% energiast just nimelt hooldamise käigus ja
tootmisele kulub vaid 40% energiast.
Ülaltoodud arvutus põhineb eeldusel, et T-särki pestakse 25
korda masinaga 60°C režiimiga, kuivatatakse pesukuivatis ja
triigitakse. Siit saab igaüks kohe järelduse teha, kas tema T-särk
ikka kulutab nii palju energiat. Vähendades temperatuuri, kuivatades
nööril ja jättes sokid triikimata, saab igaüks energiakulu kokku
hoida. Ja peame endale tunnistama, et sedavõrd tõeliselt määrdunud
riideid, mis 60°C või kuumemat pesu sooviksid, ei teki just väga
palju. Pigem peseme rõivaid värskendamise eesmärgil.
Madalamal temperatuuril pestes ei hoia me kokku ainult raha, vaid
ka elektrienergia toorainet, milleks Eestis on valdavalt põlevkivi.
Põlevkivist energia tootmise kaasnähtusteks on aga tahm ja tuhk,
mis teadagi endale meie looduses kohta nõuavad, tunnistamata neid
liike, kes seal varemalt elasid.
Veekulu
Loomulikult ei ole energiakulu ainus rõivaste puhastamisega
kaasnev kulu. Pesupesemiseks on juba vanast ajast kasutatud vett, mis
on samuti oluline loodusressurss ning sugugi mitte kõikjal piisavalt
kättesaadav. Kui esimeses artiklis rääkisime puuvillaistanduste
veevajadustest, siis veekulu kandmisfaasis on loomulikut väiksem,
kuid siiski oluline, et sellest rääkida. Lisaks sellele, et
pesumasinast väljub reovesi, mida otse loodusesse ei tohi lasta, on
oluline ka vee hulk, mida pesu pestes kasutatakse.
Kui peseme korraga vaid ühe särgi ja kaks paari sokke, on
veekulu sama, mis terve pesumasinatäie rõivaste pesemisel. Seega
vee kokkuhoiuks piisab sellest, kui ootame pesukorvi täissaamist
ning paneme masina pea triiki pesu täis.
Kemikaalid
Lisaks veele meeldib meile kasutada pesupulbreid ja
loputusvahendeid. Kui esimene neist on tõesti rõivaste
puhtakssaamisel oluline, siis värske lõhna saamiseks on olemas ka
pesuloputusvahenditest loodussõbralikum võimalus – riputage pesu
õue nöörile ning saate nii värske lõhnaga rõivad, et ükski
loputusvahend ei suuda sellega võistelda. Ja kui õue ei saa panna,
siis tuulutatud toas kuivavad rõivad samuti hea meelega. Ja nii
väldite ka trummelkuivatite energiakulukat kasutamist.
Kuid ka pesupulbril ja pesupulbril on vahe. Suuremad ning tuntumad
nimed reklaamivad end tihti imeliste lisanditega, mis pulbris sees
on, kuid nende keskkonnamõju arusaadavalt reklaamis ei avata. Kui
meenutada, millal viimati pulbripakilt koostisosi loetud sai, siis
ega seda korda vist ei meenugi. Seepärast ei tea paljud, et
pesupulbrid sisaldavad teiste ainete kõrval ka fosfaate (vahel
kirjutatud ka fosfanaadid). Nimest on mõista, et tegu fosforipõhise
lisandiga, mille eesmärk on vett pehmendada. Kuid see vajadus on
vaid mõnes kodus, mitte kõigis.
Fosfaatide sisaldus võib pesupulbrites olla kuni 30%,
pesugeelides tavaliselt vähem. Pesutabletid on aga kõige kõrgema
fosfaadisisaldusega. Kui fosfaadid reoveega koos loodusesse jõuavad,
soodustavad nad rohevetika vohamist, mis omakorda põhjustab muutusi
veekogude ökosüsteemis. WWF (World Wildlife Foundation) soovitab
kasutada pesupulbrites alla 5% fosfaate, eelistatuimad on loomulikult
fosfaadivabad pulbrid ja geelid. Eesti turul on aga paraku väga vähe
fosfaadivabasid pesuaineid saada. Need, kel on tee ökopoodi selge,
saavad aga kerge vaevaga loodussõbraliku pesupulbri kätte. Ja alati
võib kasutada pesupähkleid, mis on samuti täiesti fosfaadivabad.
Igaüks saab vähendada oma rõivaste
keskkonnamõju, pidades silmas järgmist:
Peske rõivaid vaid vajadusel.
Kasutage fosfaadivabasid
pesupulbreid.
Pange pesumasin alati täis või
kasutage poole pesu režiimi.
Kasutage madalamat temperatuuri:
30°C pesuprogrammiga pestes hoiate elektrit tublisti kokku, mis on
kasulik nii rahakotile kui ka loodusele. Kuivatage oma riideid õues
nööril.
- Triikige vaid neid rõivaid, mis seda tõesti vajavad.
Mõtle laiemalt ning vali taaskasutus!
Tuuli Mäemat